Ma pidin selle postituse tegelikult eile kirjutama, sest eile juhtus midagi täiesti enneolematut, aga kahjuks ma ei viitsinud eile sellest blogisse jälge jätta. Pealegi mõlgutasin eile enne magamaminemist mõtteid ka oma hommikusöögi jagamisest teiega ja see sobib palju paremini uude päeva. Pealegi tegin ka pilte, et paremini näitlikustada.
Nüüd siis eile, lausa fenomenaalse päeva juurde tagasi. Kogesin eile midagi täiesti enneolematut, millest ei julgenud isegi und näha, aga neetud, see oli nii magus, mul siiamaani "see maik keelel ja maitseelamus meeles". Ühesõnaga, olin eile oma klassivenna ja nö sõjakaaslasega trennis ja no mis julgustükke me seal korda saatsime. Me ei suutnud ise ka seda uskuda, aga ennäe, töökus tasub ennast ära ja ei tohi iial loobuda sellest, mille kallal nii tohutult vaeva näed ja rassid, sest tulemused ei jää kunagi tulemata, kui sa nende nimel pingutad.
Esmaspäev on nagu ikka rahvusvaheline rinnapäev, nüüd siis võin seda ka julgelt kinnitada, et esmaspäev polnud selleks päevaks juhuslikult valitud, just siis tulevad ka parimad tulemused. Minu eesmärgiks oli eile trennis 112.5 kg ära suruda, kuna olin veidi enne detsembri lõppu proovinud seda raskust ja tegin mustalt ära, st julgestaja abiga. Mu paariline tahtis aga 120 kg rebida. Ta tegi eelnevalt 100 kg x 4 ning rohkem ei hakkanud jõudu raiskama. Mõtlesin endamisi, et jah, kuna tal jäi veel rammu alles, siis on see täitsa võimalik. Ise aga panin oma soovitud raskuse peale ja oh imet, 1 kordus tuli ära, aga seda oli vähe, no tegin teise ära, väheseks jäi ja seejärel rebisin kolmanda ka veel ära, nagu rakett stardiplatsilt lendu tõustes. Meie mõlema silmis oli näha seda hasarti, kaasahaaratust ja janu enama järele. Ma ütlesin talle, tead, ma tunnen, et mu testosterooni tase on praegu laes. Kahju, et seda kõrget taset jätkus ainult trenni tegemiseks, aga no ei ole hullu. Siis mu paariline ütles, kõik pane 120 peale, ma ei suuda enam oodata. Kettad kangi otstele pandud, hakkas suruma, surus ära. Ma lugesin ta silmist rahulolevust välja ja ega ta ennast sõnadega tagasi hoidnud. Loomulikult järgnesid sellele enesekiitus ja -ülistus. Ma oletasin, et kuna 112.5 x 3 on mul tehtud, siis teoreetiliselt ma olen suuteline ka 120 suruma. Ütlesin, no jäta mulle sama raskus, lähen ka kangi alla. Mees vaatas kavala ilmega mulle otsa, aga ütles, sa saad hakkama. Ja ma saingi. Hetk hiljem teadvustasime mõlemad, et see oli triumf, mesimagus triumf. Selliste hetkede nimel tuleb pingutada. Ja siis kõlasid rõõmuhõisked üle terve kolmanda korruse. Täitsa poogen oli, mis inimesed mõtlesid tol hetkel, see polnud tähtis. Tähtis oli see tunne, et me ületasime iseennast. Proovisime veel nalja pärast 125 kg, aga see oli muidugi liig. Vähemalt said lihased tunda, mis raskus see on, seega järgmine kord on lihased mõnevõrra selle raskusega harjunud ja sellevõrra on lihtsam suruda.
Ma olen alati seda meelt olnud, et individuaalsed treeningud peavad kindlasti esikohal olema, sest siis suudab inimene keskenduda ainult iseendale, tal ei ole segavaid faktoreid ja tema vaim ja füüsis on koondunud parajasti ühte punkti ehk treenitavasse lihasesse. Paarilisega on aga teineteise motiveerimise ja abistamise eelis. Paarilisega ei tohi olla sellist mentaliteeti a la ma olen sust üle või ma olen kade su saavutuste/tulemuste üle. Ei, vastasel juhul on see "paariline" viimane kadekops ja mait, keda ei koti miski muu kui tema enda heaolu ja üleolek, ja sel juhul tuleb endale uus paariline leida, sest ta üritab teid oma enesehinnangu ja meelestatusega alla soppa tõmmata. Õnneks oleme oma paarilisega 100% samal lainel ja me tunneme vaid siirast rõõmu teineteise edusammude üle. Kui paariline on oma komplektsioonilt veel sinuga sarnane, siis ei oskagi ega saagi oma paariliselt enamat tahta, siis on koos trenni teha vaid hõlpsam, kuna te kasutate samu raskusi, te "teete läbi sama teekonna". See annab veelgi kindlust ja motti juurde.
Nüüd töötan vaikselt kava kallal, mida hakkame temaga järgmised 3-4 nädalat tegema. Loodan, et suudame oma partnerlust ka jätkata, sest see on midagi, mida olen ammu tahtnud. See pole lihtsalt inimene, kellega koos trenni teha, vaid see ongi sõna otseses mõttes sinu sõja- või lahingukaaslane, nagu eelpool mainisin. See on inimene, kellele võid loota, kes toestab sind, kes läbib sinuga sama tee ja mis kõige tähtsam, see on inimene, kes mõistab sind.
Lubasin teiega oma hommikusööki jagada, milleks on... mõista, mõista, mis see on? Pole üldse keeruline arvata, et see on puder, AGA mitte tavaline puder, vaid reaalselt süsivesikuteRIKAS puder.
Retsept: ~ 100-150 g kaerahelbeid või misiganes puder teile paremini maitseb, kõige paremini sobib täisteraviljapuder mitmest teraviljast (rukis, oder, kaer, nisu jne)
~ 25-30 g pähkleid ja rosinaid
pool banaani
üks tl mett
valikuliselt: 2 väikest mandariini või üks suur mandariin
pool kiivit
joogijogurt
Valikulist nimistut võite vastavalt oma maitse-eelistustele varieerida, ma panin parajasti kõik ühte patta, mis mul puuviljakorvis leidus. Soovitaks putru veega teha, kuna piimaga tuleb veidi rasvane, aga jällegi, kuidas teile endale paremini maitseb. Saate tõesti väga süsivesikuteRIKKA hommikusöögi, mis laeb teid energiaga, lõunani kindlasti. Juua passib väga hästi kakaod, mis annab veel lisasüsivesikuid. Maitseb hästi ja tervislikult!
Esmaspäev on nagu ikka rahvusvaheline rinnapäev, nüüd siis võin seda ka julgelt kinnitada, et esmaspäev polnud selleks päevaks juhuslikult valitud, just siis tulevad ka parimad tulemused. Minu eesmärgiks oli eile trennis 112.5 kg ära suruda, kuna olin veidi enne detsembri lõppu proovinud seda raskust ja tegin mustalt ära, st julgestaja abiga. Mu paariline tahtis aga 120 kg rebida. Ta tegi eelnevalt 100 kg x 4 ning rohkem ei hakkanud jõudu raiskama. Mõtlesin endamisi, et jah, kuna tal jäi veel rammu alles, siis on see täitsa võimalik. Ise aga panin oma soovitud raskuse peale ja oh imet, 1 kordus tuli ära, aga seda oli vähe, no tegin teise ära, väheseks jäi ja seejärel rebisin kolmanda ka veel ära, nagu rakett stardiplatsilt lendu tõustes. Meie mõlema silmis oli näha seda hasarti, kaasahaaratust ja janu enama järele. Ma ütlesin talle, tead, ma tunnen, et mu testosterooni tase on praegu laes. Kahju, et seda kõrget taset jätkus ainult trenni tegemiseks, aga no ei ole hullu. Siis mu paariline ütles, kõik pane 120 peale, ma ei suuda enam oodata. Kettad kangi otstele pandud, hakkas suruma, surus ära. Ma lugesin ta silmist rahulolevust välja ja ega ta ennast sõnadega tagasi hoidnud. Loomulikult järgnesid sellele enesekiitus ja -ülistus. Ma oletasin, et kuna 112.5 x 3 on mul tehtud, siis teoreetiliselt ma olen suuteline ka 120 suruma. Ütlesin, no jäta mulle sama raskus, lähen ka kangi alla. Mees vaatas kavala ilmega mulle otsa, aga ütles, sa saad hakkama. Ja ma saingi. Hetk hiljem teadvustasime mõlemad, et see oli triumf, mesimagus triumf. Selliste hetkede nimel tuleb pingutada. Ja siis kõlasid rõõmuhõisked üle terve kolmanda korruse. Täitsa poogen oli, mis inimesed mõtlesid tol hetkel, see polnud tähtis. Tähtis oli see tunne, et me ületasime iseennast. Proovisime veel nalja pärast 125 kg, aga see oli muidugi liig. Vähemalt said lihased tunda, mis raskus see on, seega järgmine kord on lihased mõnevõrra selle raskusega harjunud ja sellevõrra on lihtsam suruda.
Ma olen alati seda meelt olnud, et individuaalsed treeningud peavad kindlasti esikohal olema, sest siis suudab inimene keskenduda ainult iseendale, tal ei ole segavaid faktoreid ja tema vaim ja füüsis on koondunud parajasti ühte punkti ehk treenitavasse lihasesse. Paarilisega on aga teineteise motiveerimise ja abistamise eelis. Paarilisega ei tohi olla sellist mentaliteeti a la ma olen sust üle või ma olen kade su saavutuste/tulemuste üle. Ei, vastasel juhul on see "paariline" viimane kadekops ja mait, keda ei koti miski muu kui tema enda heaolu ja üleolek, ja sel juhul tuleb endale uus paariline leida, sest ta üritab teid oma enesehinnangu ja meelestatusega alla soppa tõmmata. Õnneks oleme oma paarilisega 100% samal lainel ja me tunneme vaid siirast rõõmu teineteise edusammude üle. Kui paariline on oma komplektsioonilt veel sinuga sarnane, siis ei oskagi ega saagi oma paariliselt enamat tahta, siis on koos trenni teha vaid hõlpsam, kuna te kasutate samu raskusi, te "teete läbi sama teekonna". See annab veelgi kindlust ja motti juurde.
Nüüd töötan vaikselt kava kallal, mida hakkame temaga järgmised 3-4 nädalat tegema. Loodan, et suudame oma partnerlust ka jätkata, sest see on midagi, mida olen ammu tahtnud. See pole lihtsalt inimene, kellega koos trenni teha, vaid see ongi sõna otseses mõttes sinu sõja- või lahingukaaslane, nagu eelpool mainisin. See on inimene, kellele võid loota, kes toestab sind, kes läbib sinuga sama tee ja mis kõige tähtsam, see on inimene, kes mõistab sind.
Lubasin teiega oma hommikusööki jagada, milleks on... mõista, mõista, mis see on? Pole üldse keeruline arvata, et see on puder, AGA mitte tavaline puder, vaid reaalselt süsivesikuteRIKAS puder.
Retsept: ~ 100-150 g kaerahelbeid või misiganes puder teile paremini maitseb, kõige paremini sobib täisteraviljapuder mitmest teraviljast (rukis, oder, kaer, nisu jne)
~ 25-30 g pähkleid ja rosinaid
pool banaani
üks tl mett
valikuliselt: 2 väikest mandariini või üks suur mandariin
pool kiivit
joogijogurt
Valikulist nimistut võite vastavalt oma maitse-eelistustele varieerida, ma panin parajasti kõik ühte patta, mis mul puuviljakorvis leidus. Soovitaks putru veega teha, kuna piimaga tuleb veidi rasvane, aga jällegi, kuidas teile endale paremini maitseb. Saate tõesti väga süsivesikuteRIKKA hommikusöögi, mis laeb teid energiaga, lõunani kindlasti. Juua passib väga hästi kakaod, mis annab veel lisasüsivesikuid. Maitseb hästi ja tervislikult!
Kena päeva jätku, lippasin kardiot tegema!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar