Sounds familiar, right?
Tean, see väljend on üsna äraleierdatud, aga teatud tõetera on siin sees. Seega, kuna ma juba alustasin toitumise rubriigiga, oleks loogiline sellega jätkata. Täna süüvime toitumise põhitõdedesse sügavamale.
Tänapäeval on märksa rohkem inimesi, kes kannatavad ületoitumuse kui alatoitumuse all, loomulikult jättes välja eelduse, et tegemist on Aafrika mandriga. Milles küll võib kätkeda see põhjus või asjaolu, et inimestel on kalduvus ülekaalulisusele?
Kui nüüd võrrelda majanduslikult Ameerika Ühendriike ükskõik mis Euroopa riigiga, võiks ju eeldada, et majanduslik jõukus võib olla üheks põhjuseks. Ameeriklased on majanduslikult paremal järjel kui Euroopa riigid ja ülekaalulisi inimesi on seal kohutavalt palju. Siit võib teha järelduse, et materiaalselt paremini kindlustatud inimesed kulutavad rohkem raha toidule. Tundub loogiline, eks ole? Teeme aga hüppe läändest idasse, kus meil asub hetkel majanduslikult vast kõige domineerivam ja sõltumatum riik, milleks on Hiina Rahvavabariik. Hiinlased aga võiks öelda pole ületoitumusega üldse tuttavad. Nii palju kui olen hiinlasi kohanud ja telekast näinud, pole ühtegi ülekaalulist märganud. Miskipärast siin see loogika pole teps mitte nii vettpidav kui Ameerika puhul. Milles asi? Kas hiinlased suunavad kogu oma raha tootmisesse ja näljutavad ennast?
Ma ei ole küll mingi majanduse ega kultuuri ekspert, aga minu subjektiivne arvamus on, et need erinevused ameerika ja hiina ühiskondades tulenevad nende toitumise kultuurist. Vaatame algul Ameerika näidet. Ameerika on nii ülekullustatud kiirtoidu restoranide kettidega, et midagi hullemat on lausa võimatu välja mõelda. Kuigi tegelikult... neid kette tuleb ju aina juurde, mis on veel hullem. Minu paha, minu paha, ruttasin järeldustega. Sisu jääb aga muutumatuks, ameeriklased on nii "himurad" kiirtoidu järele, et nad on valmis loobuma kõigist oma toitumisharjumustest, peamine et saaks burksi, kaheraudse hotdogi või burrito hamba vahele ja veel kogu sellele pläustale lasta kokat peale. Hiinlased on aga väga konservatiivne ja traditsiooniline rahvas ning see kajastub ka nende toitumise kultuuris. Lõviosa hiina rahvastikust elab maal ja elatutakse põllumajandussaadustest. Hiinlased kasvatavad põllul riisi ja muid teraviljatooteid, toiduks kasutatakse ka loomakasvatussaaduseid ja seda on tehtud aastasadu.
Eurooplased kipuvad aga rohkem läänekultuurist eeskuju võtma, seega ka meil on ületoitumus üsna tõsine probleem. Põhjamaade elanikkonna teatud suuremat fiiliat toidu vastu võib mõjutada ka meie kliima, meil on külmem ja füsioloogilistel kaalutlustel me vajame veidi rohkem või rasvasemat toitu, mis hoiaks meie kehatemperatuuri kõrgemal külma ajal, ent lääne mõjusid ei saa alahinnata.
Räägiks aga toitumisest konkreetsemalt. Esiteks, teen selgeks mõningad põhitõed. Nagu pealkiri ütleb, me oleme sellised nagu toit, mis me tarbime. Maakeeli öelduna, tahate olla saledad, sööge vähem rasvast toitu ja vastupidi. Päris rasvavaba toitu süüa siiski ei tohiks, kuna rasvu on vaja metaboolseks energiaks ja ainevahetuseks, aga rasvadega üle pingutada kindlasti ei tasu. Siit ka esimene reegel: sööge tasakaalustatud toitu. Teie toiduratsioonis peab olema piisavalt köögi- ja puuvilju, mõõdukalt liha- ja kalatooteid, palju teraviljatooteid, piimatoodete osakaal peab olema samuti üsna kõrge. Tarbige vähem rasvaseid ja õliseid tooteid ning maiustuste osakaal peab olema väikseim.
Päeva energiavajadusest on süsivesikute kanda 50-55%, valkudel 15-20%, rasvadel 25-30%. Päevane vajalik kaloraaž sõltub aga mitmetest teguritest, millest olulisimad on sugu, vanus, kaal ja pikkus. Naisel on alati päevane kaloraaž veidi väiksem kui samavanuselisel, sama pikal ja raskel mehel, kuna meestel on suurem lihasmass, luud on raskemad, organid on ka veidi suuremad ja raskemad, seega vajavad nad organismi normaalseks talitluseks rohkem energiat ja toitaineid. Füsioloogilistest iseärasustest tulenev energiavajadus kannab nimetust põhiainevahetus. Kehalise aktiivsuse koefitsendiga korrutamisel saadakse aga ööpäevane energiavajadus. Tervise Arengu Instituut on õnneks loonud väga mugava ja käepärase kasutajaliidese, mis on täiesti tasuta, ja mida te võite kasutada oma päevase energiatarbe väljaarvutamiseks ja ka päevamenüü koostamisel. Tuleb kõigest kasutajaks registreerida. Veebileht on alljärgnev:
http://tap.nutridata.ee/7
Teine põhitõde, mis aitab teil toitu paremini omastada ja ühtlasi kiirendada ka oma ainevahetust, on süüa päeva jooksul võimalikult palju kordi, kuid väiksemate portsjonite kaupa. See nipp on eriti vajalik sportlastele, sest nende energiavajadus on suur ja mida kiirem on ainevahetus, seda kiiremini suudab ka keha toitaineid omastada ja ka energiat genereerida. Oma päevase menüü võiks jagada 5 toidukorda, 6 oleks isegi parem. Tegelikult see pole sugugi lihtne, aga harjutamine teeb meistriks. Kui te olete harjunud sööma 3 korda, katsuge süüa vähem, aga sagedamini. Siis ei ole ka 5 ja ideaalis 6 korda mägede taga. Selle põhjuseks on asjaolu, et mida vähem toitu peab organism korraga töötlema, seda rohkem toitained omastatakse ühe toidukorra jooksul ning seda vähem väljutatakse mitteomastatud toitaineid. Lihasmassi kasvu taotlevad sportlased peavad seda eriti valvsalt jälgima ja oma päevase valkude vajaduse üsna hoolikalt läbi mõtlema, sest valgud on kõige raskemini omastatavad toitained ja kui korraga tarbida palju valku, siis omastatav kasutegur on paraku üsna madal.
Kolmandaks, süsivesikud on meie sõbrad, mitte vaenlased! Neid peame ju lausa kuni 55% päeva jooksul tarbima. Süsivesikud on meie energia lätteks. Süsivesikuterikkad on riis, tatar, kartul, teraviljatooted jne. Seega nende osahulka ei tohi kindlasti kärpida. Miks süsivesikuid peetakse tihti kaalu suurenemise põhjuseks? Süsivesikute tarbimine peab olema kõrge hommikul, et täita teie energiavarusid, mis ammendusid öö jooksul, ning päeval tuleb tarbida neid veidi rohkem, kuid õhtul ja eelkõige öösel peab nende osakaal olema väikseim, kuna liigsed süsivesikud konverteeritakse rasvadeks ja sealt kõik need "maailma hädad ja mured" tulevad. "Söön ju süsivesikuid nii palju, kui mu päevane kaloraaž ette näeb, aga salenemise märke pole näha!" Muidugi jäävad tulemused tulemata, kui päeva jooksul ennast näljutada ja siis öösel kompenseerida tarbimata jäänud süsivesikute hulka. Muideks süsivesikuid vajab meie ajutöö, seega olete te igal juhul fakti ette pandud, kui te ei taha järgmine päev koomas ärgata või kogeda bioloogilist surma (ärge seda nüüd nii tõe pähe võtke, aga jutt on muidu tõsine).
Neljandaks, ärge sööge enne magamaminekut! Pärast kella kuut võite süüa kõike, mis teie hing ihaldab. See on vanamooride jutt, et pärast kuut ei tohi süüa. Peamine, et te ei sööks 2 tundi enne magamaminekut. Selle ajaga jõuab teie keha metaboliseerida viimati söödud toitu ja võite rahumeeli põhku pugeda. Öösiti on kehafunktsioonid aeglustunud, sellest tulenevalt on ka metabolism aeglane, ja üleliigne toit talletatakse rasvana. Meie aga ei soovi seda, ega ju.
Viiendaks, kaalust alla või juure võtmine on tegelikult äärmiselt lihtne eeldusel, et te oskate osavalt kaloritega mängida. Ülaltoodud toitumisrakenduse abil saate oma päevased kalorid välja arvutada ja seejärel tuleb teha lihtsad teise klassi matemaatikatehted. Tahate alla võtta, tarbige näidatud numbrist vähem kaloreid, tahate juurde võtta, talitage eelnevatele sõnadele vastupidiselt. Ja vuala! Kalorite juures pidage kindlasti meeles toitained, mille arvel te neid saate. Rasvu ei tohi täitsa nulli viia, aga kui tarbisite päeva jooksul 50g, hakkake tarbima 40g jne. Rasvadest, süsivesikutest ja valkudest saadud kalorid pole võrdväärsed. Rasvade täielikul oksüdatsioonil (omastamisel) saab organism 9 kcal energiat, valkude ja süsivesikute puhul vaid 4 kcal.
Viimaseks ütlen niipalju: kuulake oma keha, oma organismi. Ta annab teile märku, mida te tahate, aga seejuures hoidke kõrva taga või silme ees ülaltoodud punkte nagu pühakirja käes, et teie organism oma soovidega teile auku ei kaevaks ega sinna sisse tõmbaks.
Loodan, et olulised pidepunktid said kaetud, kuid toitmumine on nii lai, haaramatu ja otsatu teema, et sellest võib tundideviisi pajatada. Ma üsna unine ka, võib-olla jäi miski kahe silma vahele, aga jätkan ka järgmine kord sama temaatikaga ja vajadusel täiendan.
Olge vaprad ja toitumise juures järjekindlad!
reede, 23. jaanuar 2015
teisipäev, 20. jaanuar 2015
Läbimurre
Buongiorno!
Kuna alustasin toidurubriigiga, siis sobib lõpetuseks ka kokkuvõtlik ja sisukas pilt.
Ma pidin selle postituse tegelikult eile kirjutama, sest eile juhtus midagi täiesti enneolematut, aga kahjuks ma ei viitsinud eile sellest blogisse jälge jätta. Pealegi mõlgutasin eile enne magamaminemist mõtteid ka oma hommikusöögi jagamisest teiega ja see sobib palju paremini uude päeva. Pealegi tegin ka pilte, et paremini näitlikustada.
Nüüd siis eile, lausa fenomenaalse päeva juurde tagasi. Kogesin eile midagi täiesti enneolematut, millest ei julgenud isegi und näha, aga neetud, see oli nii magus, mul siiamaani "see maik keelel ja maitseelamus meeles". Ühesõnaga, olin eile oma klassivenna ja nö sõjakaaslasega trennis ja no mis julgustükke me seal korda saatsime. Me ei suutnud ise ka seda uskuda, aga ennäe, töökus tasub ennast ära ja ei tohi iial loobuda sellest, mille kallal nii tohutult vaeva näed ja rassid, sest tulemused ei jää kunagi tulemata, kui sa nende nimel pingutad.
Esmaspäev on nagu ikka rahvusvaheline rinnapäev, nüüd siis võin seda ka julgelt kinnitada, et esmaspäev polnud selleks päevaks juhuslikult valitud, just siis tulevad ka parimad tulemused. Minu eesmärgiks oli eile trennis 112.5 kg ära suruda, kuna olin veidi enne detsembri lõppu proovinud seda raskust ja tegin mustalt ära, st julgestaja abiga. Mu paariline tahtis aga 120 kg rebida. Ta tegi eelnevalt 100 kg x 4 ning rohkem ei hakkanud jõudu raiskama. Mõtlesin endamisi, et jah, kuna tal jäi veel rammu alles, siis on see täitsa võimalik. Ise aga panin oma soovitud raskuse peale ja oh imet, 1 kordus tuli ära, aga seda oli vähe, no tegin teise ära, väheseks jäi ja seejärel rebisin kolmanda ka veel ära, nagu rakett stardiplatsilt lendu tõustes. Meie mõlema silmis oli näha seda hasarti, kaasahaaratust ja janu enama järele. Ma ütlesin talle, tead, ma tunnen, et mu testosterooni tase on praegu laes. Kahju, et seda kõrget taset jätkus ainult trenni tegemiseks, aga no ei ole hullu. Siis mu paariline ütles, kõik pane 120 peale, ma ei suuda enam oodata. Kettad kangi otstele pandud, hakkas suruma, surus ära. Ma lugesin ta silmist rahulolevust välja ja ega ta ennast sõnadega tagasi hoidnud. Loomulikult järgnesid sellele enesekiitus ja -ülistus. Ma oletasin, et kuna 112.5 x 3 on mul tehtud, siis teoreetiliselt ma olen suuteline ka 120 suruma. Ütlesin, no jäta mulle sama raskus, lähen ka kangi alla. Mees vaatas kavala ilmega mulle otsa, aga ütles, sa saad hakkama. Ja ma saingi. Hetk hiljem teadvustasime mõlemad, et see oli triumf, mesimagus triumf. Selliste hetkede nimel tuleb pingutada. Ja siis kõlasid rõõmuhõisked üle terve kolmanda korruse. Täitsa poogen oli, mis inimesed mõtlesid tol hetkel, see polnud tähtis. Tähtis oli see tunne, et me ületasime iseennast. Proovisime veel nalja pärast 125 kg, aga see oli muidugi liig. Vähemalt said lihased tunda, mis raskus see on, seega järgmine kord on lihased mõnevõrra selle raskusega harjunud ja sellevõrra on lihtsam suruda.
Ma olen alati seda meelt olnud, et individuaalsed treeningud peavad kindlasti esikohal olema, sest siis suudab inimene keskenduda ainult iseendale, tal ei ole segavaid faktoreid ja tema vaim ja füüsis on koondunud parajasti ühte punkti ehk treenitavasse lihasesse. Paarilisega on aga teineteise motiveerimise ja abistamise eelis. Paarilisega ei tohi olla sellist mentaliteeti a la ma olen sust üle või ma olen kade su saavutuste/tulemuste üle. Ei, vastasel juhul on see "paariline" viimane kadekops ja mait, keda ei koti miski muu kui tema enda heaolu ja üleolek, ja sel juhul tuleb endale uus paariline leida, sest ta üritab teid oma enesehinnangu ja meelestatusega alla soppa tõmmata. Õnneks oleme oma paarilisega 100% samal lainel ja me tunneme vaid siirast rõõmu teineteise edusammude üle. Kui paariline on oma komplektsioonilt veel sinuga sarnane, siis ei oskagi ega saagi oma paariliselt enamat tahta, siis on koos trenni teha vaid hõlpsam, kuna te kasutate samu raskusi, te "teete läbi sama teekonna". See annab veelgi kindlust ja motti juurde.
Nüüd töötan vaikselt kava kallal, mida hakkame temaga järgmised 3-4 nädalat tegema. Loodan, et suudame oma partnerlust ka jätkata, sest see on midagi, mida olen ammu tahtnud. See pole lihtsalt inimene, kellega koos trenni teha, vaid see ongi sõna otseses mõttes sinu sõja- või lahingukaaslane, nagu eelpool mainisin. See on inimene, kellele võid loota, kes toestab sind, kes läbib sinuga sama tee ja mis kõige tähtsam, see on inimene, kes mõistab sind.
Lubasin teiega oma hommikusööki jagada, milleks on... mõista, mõista, mis see on? Pole üldse keeruline arvata, et see on puder, AGA mitte tavaline puder, vaid reaalselt süsivesikuteRIKAS puder.
Retsept: ~ 100-150 g kaerahelbeid või misiganes puder teile paremini maitseb, kõige paremini sobib täisteraviljapuder mitmest teraviljast (rukis, oder, kaer, nisu jne)
~ 25-30 g pähkleid ja rosinaid
pool banaani
üks tl mett
valikuliselt: 2 väikest mandariini või üks suur mandariin
pool kiivit
joogijogurt
Valikulist nimistut võite vastavalt oma maitse-eelistustele varieerida, ma panin parajasti kõik ühte patta, mis mul puuviljakorvis leidus. Soovitaks putru veega teha, kuna piimaga tuleb veidi rasvane, aga jällegi, kuidas teile endale paremini maitseb. Saate tõesti väga süsivesikuteRIKKA hommikusöögi, mis laeb teid energiaga, lõunani kindlasti. Juua passib väga hästi kakaod, mis annab veel lisasüsivesikuid. Maitseb hästi ja tervislikult!
Esmaspäev on nagu ikka rahvusvaheline rinnapäev, nüüd siis võin seda ka julgelt kinnitada, et esmaspäev polnud selleks päevaks juhuslikult valitud, just siis tulevad ka parimad tulemused. Minu eesmärgiks oli eile trennis 112.5 kg ära suruda, kuna olin veidi enne detsembri lõppu proovinud seda raskust ja tegin mustalt ära, st julgestaja abiga. Mu paariline tahtis aga 120 kg rebida. Ta tegi eelnevalt 100 kg x 4 ning rohkem ei hakkanud jõudu raiskama. Mõtlesin endamisi, et jah, kuna tal jäi veel rammu alles, siis on see täitsa võimalik. Ise aga panin oma soovitud raskuse peale ja oh imet, 1 kordus tuli ära, aga seda oli vähe, no tegin teise ära, väheseks jäi ja seejärel rebisin kolmanda ka veel ära, nagu rakett stardiplatsilt lendu tõustes. Meie mõlema silmis oli näha seda hasarti, kaasahaaratust ja janu enama järele. Ma ütlesin talle, tead, ma tunnen, et mu testosterooni tase on praegu laes. Kahju, et seda kõrget taset jätkus ainult trenni tegemiseks, aga no ei ole hullu. Siis mu paariline ütles, kõik pane 120 peale, ma ei suuda enam oodata. Kettad kangi otstele pandud, hakkas suruma, surus ära. Ma lugesin ta silmist rahulolevust välja ja ega ta ennast sõnadega tagasi hoidnud. Loomulikult järgnesid sellele enesekiitus ja -ülistus. Ma oletasin, et kuna 112.5 x 3 on mul tehtud, siis teoreetiliselt ma olen suuteline ka 120 suruma. Ütlesin, no jäta mulle sama raskus, lähen ka kangi alla. Mees vaatas kavala ilmega mulle otsa, aga ütles, sa saad hakkama. Ja ma saingi. Hetk hiljem teadvustasime mõlemad, et see oli triumf, mesimagus triumf. Selliste hetkede nimel tuleb pingutada. Ja siis kõlasid rõõmuhõisked üle terve kolmanda korruse. Täitsa poogen oli, mis inimesed mõtlesid tol hetkel, see polnud tähtis. Tähtis oli see tunne, et me ületasime iseennast. Proovisime veel nalja pärast 125 kg, aga see oli muidugi liig. Vähemalt said lihased tunda, mis raskus see on, seega järgmine kord on lihased mõnevõrra selle raskusega harjunud ja sellevõrra on lihtsam suruda.
Ma olen alati seda meelt olnud, et individuaalsed treeningud peavad kindlasti esikohal olema, sest siis suudab inimene keskenduda ainult iseendale, tal ei ole segavaid faktoreid ja tema vaim ja füüsis on koondunud parajasti ühte punkti ehk treenitavasse lihasesse. Paarilisega on aga teineteise motiveerimise ja abistamise eelis. Paarilisega ei tohi olla sellist mentaliteeti a la ma olen sust üle või ma olen kade su saavutuste/tulemuste üle. Ei, vastasel juhul on see "paariline" viimane kadekops ja mait, keda ei koti miski muu kui tema enda heaolu ja üleolek, ja sel juhul tuleb endale uus paariline leida, sest ta üritab teid oma enesehinnangu ja meelestatusega alla soppa tõmmata. Õnneks oleme oma paarilisega 100% samal lainel ja me tunneme vaid siirast rõõmu teineteise edusammude üle. Kui paariline on oma komplektsioonilt veel sinuga sarnane, siis ei oskagi ega saagi oma paariliselt enamat tahta, siis on koos trenni teha vaid hõlpsam, kuna te kasutate samu raskusi, te "teete läbi sama teekonna". See annab veelgi kindlust ja motti juurde.
Nüüd töötan vaikselt kava kallal, mida hakkame temaga järgmised 3-4 nädalat tegema. Loodan, et suudame oma partnerlust ka jätkata, sest see on midagi, mida olen ammu tahtnud. See pole lihtsalt inimene, kellega koos trenni teha, vaid see ongi sõna otseses mõttes sinu sõja- või lahingukaaslane, nagu eelpool mainisin. See on inimene, kellele võid loota, kes toestab sind, kes läbib sinuga sama tee ja mis kõige tähtsam, see on inimene, kes mõistab sind.
Lubasin teiega oma hommikusööki jagada, milleks on... mõista, mõista, mis see on? Pole üldse keeruline arvata, et see on puder, AGA mitte tavaline puder, vaid reaalselt süsivesikuteRIKAS puder.
Retsept: ~ 100-150 g kaerahelbeid või misiganes puder teile paremini maitseb, kõige paremini sobib täisteraviljapuder mitmest teraviljast (rukis, oder, kaer, nisu jne)
~ 25-30 g pähkleid ja rosinaid
pool banaani
üks tl mett
valikuliselt: 2 väikest mandariini või üks suur mandariin
pool kiivit
joogijogurt
Valikulist nimistut võite vastavalt oma maitse-eelistustele varieerida, ma panin parajasti kõik ühte patta, mis mul puuviljakorvis leidus. Soovitaks putru veega teha, kuna piimaga tuleb veidi rasvane, aga jällegi, kuidas teile endale paremini maitseb. Saate tõesti väga süsivesikuteRIKKA hommikusöögi, mis laeb teid energiaga, lõunani kindlasti. Juua passib väga hästi kakaod, mis annab veel lisasüsivesikuid. Maitseb hästi ja tervislikult!
Kena päeva jätku, lippasin kardiot tegema!
esmaspäev, 19. jaanuar 2015
Äratus
Ahhoi!
No nüüd on õige aeg ärkamiseks. Sess on õnneks seljataga ja ma võin lõpuks ka veidi oma blogile keskenduda. Õigupoolest olen juba peaaegu nädal aega (pead) puhanud, aga terve nädal oli tulvil sündmusi ja seda võib aimata ka seeläbi, et kirjutan ... mis see kell nüüd õieti on... 02.37... kõigest... Mh, titeaeg.
Olgu, eelmises postituses lubasin, et tutvustan ennast ja seda ma nüüd kavatsen ka teha.
Nimeks mul Daniel, olen 21 aastat vana ja õpin proviisoriõppe teisel kursusel. Räägin vabalt eesti ja vene keelt, valdan üsna heal tasemel ka inglise keelt ja minu tulevasteks sihtobjektideks on soome ja prantsuse keel. Olen sündinud imelises kohas Ida-Võlumaal Kohtla-Järvel, kuid ei saa sinna midagi parata, Tartu on minu jaoks kaunim ja võib-olla juba ka südamelähedasem linn kui sünnilinn ise. Tundub eneselegi uskumatu, et pärast pooltteist aastat elamist tudengilinnas tahan sisimas nimetada just Tartut oma kodulinnaks, ent kui ma mõtlen tagasi ajale, kui äsja Tartusse kolisin, siis olin siinsetest inimestest ja linna võlust täiesti rabatud ja see tunne ei tundugi enam nii seletamatu või hoomamatu.
Kuna ma tahan tulevikus oma ala väga vastutustundlikuks, patriootlikuks spetsialistiks saada, siis ei saa ma üle ega ümber rääkimast oma erialast. Proviisor või apteeker, nagu paljudele asjatundmatutele inimestele meeldib meid kutsuda, pole pelgalt apteeker või müüja apteegis. Apteeker võib olla ka farmatseut, ent farmatseudi ja proviisori haridusastmed pole kõrvutatavad. Proviisor on kõrghariduse saanud ja ülikoolis vastava farmaatsiaalase (ravimiteaduse) väljaõppe läbinud spetsialist, samas kui farmatseut omab vaid rakenduslikku kõrgharidust. Sellest tulenevad ka veidi erinevad farmatseudi ja proviisori ametikohustused või pädevused. Jämedalt võiks nii öelda, et proviisorite pärusmaaks on retseptiravimid ja farmatseutidel käsimüügiravimid. Ravimeid võivad müüa mõlemad, ehkki retseptiravimite puhul on proviisoritel oluliselt paremad teadmised, kuna nad tunnevad ravimi toimeaine mehhanismi. Apteegijuhataja võib samuti olla vaid proviisor. Seega, tulevased apteegikülastajad, pigem kutsuge apteegitöötajat apteekriks kui farmatseudiks, sest võite eksikombel proviisorit farmatseudiks nimetada, see on aga suur viga.
Oma huvide hulka arvan jõusaali ja fitnessi, muusika, kitarrimängu, vähese luuletamise ja heliloome, teatriskäimise (ehkki olin teatri teatud ajaks unarusse jätnud, aga eelmine nädal taaselustasin selle tegevuse, edaspidi üritan seda viga mitte teha), CD plaatide kogumise, mäesuusatamise ja ka korvpalli. Mängisin 10 aastat kossu, kuid hüppeliigesed ütlesid üles ja üks põlvevigastus takistasid mul edasi selle kaunis huvitava pallimänguga tegelemast. Õnneks saan siiski jõusaalis ja jooksmas käia, muidu oleks väga kurb, kui oleks spordist täielikult äralõigatud. Viimasel ajal olen hakanud huvituma ka psühholoogiast. Tõuke sain meie erialaorganisatsiooni (TÜRS) poolt korraldatud sügisseminaril ühe kliinilise psühholoogi esinemisest, kes kõneles patsiendiga suhtlemisest ja hoiakutest, mis proviisori tööd hõlbustaksid. Huvitav on ju tegelikult omada teadmisi selle kohta, kuidas saab inimesi mõjutada või kuidas reageerida inimeste käitumisele.
Mõtlesin ka üsna pikalt, millele oma blogi pühendada, ja tulin veendumusele, et tahan kirjutada tervislikust eluviisist, õigest toitumisest, toidulisanditest, ka trennikavadest, mis ma läbinud olen ja ise ka teinud jne. Ühelt poolt sellepärast, et paljud inimesed on nüüdisajal täiesti ogaraks muutunud kõigi nende ideaalidega, mida nad meedias näevad, ja see moonutab inimeste teadvust niivõrd, et hakatakse kahtlema oma vitaalsuses ja keha välimuse meeldivuses. Teiselt poolt sellepärast, et mulle meeldib see. Olen ise ka 4-5 aastat fitnessist haaratud olnud ning üleüldse heade tavade järgimine toitumises ja järjepidevad trennid on mu elustiiliks muutunud. Oma keha vajaduste tundmaõppimine ja mõistmine on väga huvitav, ennasthariv ja vaimselt ning ka füüsiliselt turgutav. Kõik see aitab kaasa hea enesetunde ja tervise kujunemisele. Kindlasti kirjutan ka teistel teemadel, mis mind huvitavad, aga üritan üsna neutraalseks jääda, isiklikuks ei muutu.
Mul kulus peaaegu kaks tundi koos arvukate suikumistega selle postituse kirjutamiseks, aeg otsad kokku tõmmata.
Järgmise korrani!
No nüüd on õige aeg ärkamiseks. Sess on õnneks seljataga ja ma võin lõpuks ka veidi oma blogile keskenduda. Õigupoolest olen juba peaaegu nädal aega (pead) puhanud, aga terve nädal oli tulvil sündmusi ja seda võib aimata ka seeläbi, et kirjutan ... mis see kell nüüd õieti on... 02.37... kõigest... Mh, titeaeg.
Olgu, eelmises postituses lubasin, et tutvustan ennast ja seda ma nüüd kavatsen ka teha.
Nimeks mul Daniel, olen 21 aastat vana ja õpin proviisoriõppe teisel kursusel. Räägin vabalt eesti ja vene keelt, valdan üsna heal tasemel ka inglise keelt ja minu tulevasteks sihtobjektideks on soome ja prantsuse keel. Olen sündinud imelises kohas Ida-Võlumaal Kohtla-Järvel, kuid ei saa sinna midagi parata, Tartu on minu jaoks kaunim ja võib-olla juba ka südamelähedasem linn kui sünnilinn ise. Tundub eneselegi uskumatu, et pärast pooltteist aastat elamist tudengilinnas tahan sisimas nimetada just Tartut oma kodulinnaks, ent kui ma mõtlen tagasi ajale, kui äsja Tartusse kolisin, siis olin siinsetest inimestest ja linna võlust täiesti rabatud ja see tunne ei tundugi enam nii seletamatu või hoomamatu.
Kuna ma tahan tulevikus oma ala väga vastutustundlikuks, patriootlikuks spetsialistiks saada, siis ei saa ma üle ega ümber rääkimast oma erialast. Proviisor või apteeker, nagu paljudele asjatundmatutele inimestele meeldib meid kutsuda, pole pelgalt apteeker või müüja apteegis. Apteeker võib olla ka farmatseut, ent farmatseudi ja proviisori haridusastmed pole kõrvutatavad. Proviisor on kõrghariduse saanud ja ülikoolis vastava farmaatsiaalase (ravimiteaduse) väljaõppe läbinud spetsialist, samas kui farmatseut omab vaid rakenduslikku kõrgharidust. Sellest tulenevad ka veidi erinevad farmatseudi ja proviisori ametikohustused või pädevused. Jämedalt võiks nii öelda, et proviisorite pärusmaaks on retseptiravimid ja farmatseutidel käsimüügiravimid. Ravimeid võivad müüa mõlemad, ehkki retseptiravimite puhul on proviisoritel oluliselt paremad teadmised, kuna nad tunnevad ravimi toimeaine mehhanismi. Apteegijuhataja võib samuti olla vaid proviisor. Seega, tulevased apteegikülastajad, pigem kutsuge apteegitöötajat apteekriks kui farmatseudiks, sest võite eksikombel proviisorit farmatseudiks nimetada, see on aga suur viga.
Oma huvide hulka arvan jõusaali ja fitnessi, muusika, kitarrimängu, vähese luuletamise ja heliloome, teatriskäimise (ehkki olin teatri teatud ajaks unarusse jätnud, aga eelmine nädal taaselustasin selle tegevuse, edaspidi üritan seda viga mitte teha), CD plaatide kogumise, mäesuusatamise ja ka korvpalli. Mängisin 10 aastat kossu, kuid hüppeliigesed ütlesid üles ja üks põlvevigastus takistasid mul edasi selle kaunis huvitava pallimänguga tegelemast. Õnneks saan siiski jõusaalis ja jooksmas käia, muidu oleks väga kurb, kui oleks spordist täielikult äralõigatud. Viimasel ajal olen hakanud huvituma ka psühholoogiast. Tõuke sain meie erialaorganisatsiooni (TÜRS) poolt korraldatud sügisseminaril ühe kliinilise psühholoogi esinemisest, kes kõneles patsiendiga suhtlemisest ja hoiakutest, mis proviisori tööd hõlbustaksid. Huvitav on ju tegelikult omada teadmisi selle kohta, kuidas saab inimesi mõjutada või kuidas reageerida inimeste käitumisele.
Mõtlesin ka üsna pikalt, millele oma blogi pühendada, ja tulin veendumusele, et tahan kirjutada tervislikust eluviisist, õigest toitumisest, toidulisanditest, ka trennikavadest, mis ma läbinud olen ja ise ka teinud jne. Ühelt poolt sellepärast, et paljud inimesed on nüüdisajal täiesti ogaraks muutunud kõigi nende ideaalidega, mida nad meedias näevad, ja see moonutab inimeste teadvust niivõrd, et hakatakse kahtlema oma vitaalsuses ja keha välimuse meeldivuses. Teiselt poolt sellepärast, et mulle meeldib see. Olen ise ka 4-5 aastat fitnessist haaratud olnud ning üleüldse heade tavade järgimine toitumises ja järjepidevad trennid on mu elustiiliks muutunud. Oma keha vajaduste tundmaõppimine ja mõistmine on väga huvitav, ennasthariv ja vaimselt ning ka füüsiliselt turgutav. Kõik see aitab kaasa hea enesetunde ja tervise kujunemisele. Kindlasti kirjutan ka teistel teemadel, mis mind huvitavad, aga üritan üsna neutraalseks jääda, isiklikuks ei muutu.
Mul kulus peaaegu kaks tundi koos arvukate suikumistega selle postituse kirjutamiseks, aeg otsad kokku tõmmata.
Järgmise korrani!
pühapäev, 21. detsember 2014
Inception
Hei!
Esimene postitus blogis peaks traditsiooniliselt rääkima blogipidajast endast, aga ma otsustasin teha väikese revolutsioonilise pöörde. Järgmises postituses kirjutan endast.
Sina, kes Sa praegu seda loed, olenemata sellest, kas sattusid siia selle tõttu, et nägid minu jagatud linki või sirvisid erinevaid blogisid, ole hea ja võta natukene aega, et veidi järele mõelda allpool toodud teksti sisu üle. See on väljavõte ühe ameerika filosoofi, lektori, kirjaniku, Terence McKenna loengust, mille kasutas oma loos ära Northlane'i-nimeline bänd. Soovitan muidugi lugu mängima panna, kuna minu arvates see muusika loob sellise atmosfääri, mis põimub suurepäraselt selle katkendi ivaga, aga saab ka selleta. Ise käisin öösel oma kodukoha tiigi juures mõtisklemas selle teksti ja oma elu üle ja just see muusika ning öine taevas, mis oli pooleldi tähine, lõid väga soodsa õhkkonna selleks. Lisan pildi ka, et kasvõi ligikaudu tekitada miljööd, milles viibisin.
Teksti lugemise ja selle mõistmise järgselt mõtle ka oma elu üle, kas oled kõigega rahul või panid teatud read sind tõsiselt järele mõtlema.
https://www.youtube.com/watch?v=K76HlcP-c-w
Mõnusat ja produktiivset mõttevahetust endaga!
Esimene postitus blogis peaks traditsiooniliselt rääkima blogipidajast endast, aga ma otsustasin teha väikese revolutsioonilise pöörde. Järgmises postituses kirjutan endast.
Sina, kes Sa praegu seda loed, olenemata sellest, kas sattusid siia selle tõttu, et nägid minu jagatud linki või sirvisid erinevaid blogisid, ole hea ja võta natukene aega, et veidi järele mõelda allpool toodud teksti sisu üle. See on väljavõte ühe ameerika filosoofi, lektori, kirjaniku, Terence McKenna loengust, mille kasutas oma loos ära Northlane'i-nimeline bänd. Soovitan muidugi lugu mängima panna, kuna minu arvates see muusika loob sellise atmosfääri, mis põimub suurepäraselt selle katkendi ivaga, aga saab ka selleta. Ise käisin öösel oma kodukoha tiigi juures mõtisklemas selle teksti ja oma elu üle ja just see muusika ning öine taevas, mis oli pooleldi tähine, lõid väga soodsa õhkkonna selleks. Lisan pildi ka, et kasvõi ligikaudu tekitada miljööd, milles viibisin.
Teksti lugemise ja selle mõistmise järgselt mõtle ka oma elu üle, kas oled kõigega rahul või panid teatud read sind tõsiselt järele mõtlema.
"We have to stop consuming our culture. We have to create culture. Don't watch TV, don't read magazines, don't even listen to NPR. Create your own roadshow. The nexus of space and time, where you are now, is the most immediate sector of your universe. And if you're worrying about Michael Jackson or Bill Clinton or somebody else, you are disempowered. You are giving it all away to icons. Icons which are maintained by an electronic media, so that you want to dress like X or have lips like Y. This is shit-brained this kind of thinking. That is all cultural diversion. And what is real is you and your friends, your associations, your highs, your orgasms, your hopes, your plans, and your fears. And we are told no. We're unimportant, we're peripheral, get a degree, get a job, get a this, get a that, and then you're a player. You don't even want to play in that game. You want to reclaim your mind and get it out of the hands of the cultural engineers who want to turn you into a half-baked moron consuming all this trash that's being manufactured out of the bones of a dying world. Where is that at?"
https://www.youtube.com/watch?v=K76HlcP-c-w
Mõnusat ja produktiivset mõttevahetust endaga!
Tellimine:
Postitused (Atom)